Tiomila õudus

25.04.2004

Pühapäev, 25.04.2004. 10-mila. Selles võistluses oli väga vähe positiivset. Kuigi ma arvasin, et ta kujuneb füüsiliselt raskeks ja tehniliselt mul suuri probleeme ei teki, siis läks hoopis teisiti. Arvestades kogemusi ja treenitust, orienteerusin ma ilmselt oma elu halvima võistluse.

Kuni pühapäeva hommikuni olin veendumusel, et olen saavutanud orienteerujana mingi soliidse baastaseme, millest ma allapoole ei lange ka kõige halvemal päeval. Pärast 10-milat pean tõdema, et sellist kindlat piiri ei ole. Või on see siis palju-palju madalamal, kui enne arvasin.

Vilets algus

Võistlus ise algas meile oodatust viletsamalt. Tarvo käest kuulsin öösel, et kolme vahetuse järel oleme juba 40 minutit maas, Tarvo oli kukkunud põlve lõhki, teine ja kolmas vahetus olid teinud eriti halvad jooksud. Pean tunnistama, et tundsin võistlusärevuse kadumist. Teatud mõttes isegi rahulolu, et ei pea võitlema kõrge koha eest, saan joosta rahus oma jooksu. Võibolla ma kartsin, et ma ei kannata välja rabelemist 20.-30. positsioonil. Ja hävimise hirmust vabanemine rahustas. Ju siis polnud minus sel korral meeskondlikku vaimu. Ma loodan, et "võitluse kartus" ei saa korduma...

Ma magasin vähe ja viletsalt. Kell 21 läksin voodisse, kell 24 ärkasin ja enam magama ei jäänud. Kunagi pärast ühte tuli Tarvo oma katkise põlvega. Rääkisime võistlusest ja maastikust. Uinumisega oli suuri raskusi. Natukeseks jäin tukkuma ja kell 3 oli äratus. Kõnest võistluskeskusse selgus, et mõned vahetused olid läinud hästi, aga oleme juba tund liidritest. Sain veel tunni pikutada. 4.15 taas üles ja sööma. Veidi enne kella viit hakkas sadama. Terve öö oli olnud kuiv ja suhteliselt soe. Tiomila ja vihm, see on nagu needus. Olin majas nii kaua kui võimalik, et mitte sõita võistluskeskusse külmetama. Kell 5.30 läksin. Ilm oli külm ja märg.

Teatevõistlused on üks nuhtlus stardiks valmistumise mõttes. Ka sel korral olin hädas aja planeerimisega. Olin aegsasti telgis, võistlusriided seljas, aga sooja tegemisega venitasin. "Ärkasin" hilja ja aega joosta oli vaid mõned minutid, siis läksin vahetusalasse hüplema. Seal ootasin lõpuks üle 15 minuti, kekseldes kergelt ringi. Soojendus oli selgelt ebapiisav. Lootsin, et jooksen end raja algusega sisse, kuna võistlus oli kaotatud ja iga sekund enam tähtis polnud.

Jooksu kulg

1. Jooksen stardisirge küllaltki reipalt. Ca minut ees läksid Bjugan ja Härberg, kes olnuks ideaalne seltskond. Mets on märg ja sood on väga mudased. Sumpan põlvini plögas. Kukun kohe varsti maoli, käed kinnastega sügavale mudasse. Hüvasti kuivad käed. Tihnik on vastik, kuuskedelt tuleb jääkülma vett kraesse, jalad on soo läbimise järel kanged. Ma vaatan ainult üldsuunda ja jooksen. Kaardilt ennast täpselt ei leia. Jätkan tempos. Saan end paika KP-st ca 300 m loodes, olen tulnud ikka väga viltu. Enne KP-d loen lagedad künkad valesti ja hakkan liiga vara otsima. Minutid mööduvad armutult, kuni saan aru, mis valesti. SUUUUUR VIGA.
2. Kummaline tunne. Ma ei oodanud kohe kindlasti sellist prohmakat. Kõik olnuks nagu kadunud. Maa on kivine ja tunnen opitud jalga tihti, vahepeal teeb valu. Aga jätkan reipalt, rada on pikk.
3. Kõik OK, kuni KP läbimiseni. Siis loen viimase otsa valesti ja jään nõlval liiga üles otsima. Taas kulub mitu, mitu minutit! Ma ei ole enam endas kindel. Kes on see, kes siin orienteerub. Täiesti tundmatu Olle. Otsustan siit edasi joosta hästi.
4. Sunnin end kaarti lugema. Loen ennast nõlval paralleelsesse situatsiooni, jooksen kaaaaugele mööda ja viltu. Kui aru saan, ei oska enam midagi endale öelda. Hakka või nutma - kuidas saab nii halvasti minna?? Neljast KP-st üks veatult ja seegi oli elektriliini taga. Teistega kokku umbes veerand tundi viga.
5. Juba täiesti tuim ja tujutu. Punkti läbin väikse ebakindlusega.
6. Nüüd saan kaardist midagi aru. Ja leian enda vigades isegi midagi koomilist. Lohutan end ja jätkan nagu oskan ja jaksan.
7. Kuuendast väljudes ületan ujuvat sood, mis vaid paar meetrit lai. Vajun aga sulpsti ehmatusega vööni jääkülma vette. Väljumiseks kuluvad mõned sekundid. Nüüd on juba päris vastik. Lagedal on suur tuul ja mul on väga külm.
8. Ma ei loe peaaegu üldse kaarti ja käin vales KP-s.
9. Loen hoolega, aga tihniku järel teen taas samastamisvea. Kaldun õigelt kursilt kõvasti kõrvale.
10. ja 11. Lõpuks ometi üks lihtsam piirkond. Vähem kive ja mets ilusam.
12. Jälle tihnikuis. Ja jälle probleemid KP läbimisega. 150 m KP-st kõik OK ja siis on pilt läinud.
13.-15. Igav.
16. Saan end normaalsesse rütmi ja isegi naudin jooksu. Hakkan aga kogemata 16. asemel end 17. suunas "ajama". Jälle viga.
17. OK
18. Poolel etapil jätan kaardilugemise. Nii ei saa ju KP-d kätte! Minuteid läheb hulgi. Jube.
19.-24. OK
25. Kaotan kontakti ja jooksen umbes. Täna nii tuttav tunne. Määramine võtab taas aega...
26.-F. OK

Vaatan finishis kella: 2.12! Ei suuda uskuda. Ma tegin palju viga, jooksin nagu viimane algaja, aga kuidas ma nii kaua väljas olin?! Ma ei oleks ka kõige negatiivsemates prognoosides oodanud, et ma võin nii viletsalt joosta. Ma ju tunnen hästi seda ala ja võibolla teen rumalaid eksimusi, kui võistlus pole tähtis, aga mitte kunagi nii, nagu täna! Pärast tänast pole mul küll oma tehniliste oskuste peale enam põhjust kindel olla.

Miinused ja pluss

- Tegin umbes 20-25 minutit viga. See on ca 35-40 % kogu mulluse hooaja 32 võistluse vigade kogusummast;
- Sain vahetuse 175. aja!;
- Ma ebaõnnestusin järjekordselt väga raskel rajal (O-ringen 2002, 4. päev!), mis jätab õhku küsimuse, kas ma saan hakkama ainult keskmiste ja lihtsamate Skandinaavia maastikega;
- Vähene soojendus (enda arvestuste viga);
- Jalg andis korduvalt kividel tunda.

+ See võistlus ei olnud füüsiliselt kurnav.

Ja aprillikuu tippsündmus oligi läbi. Kahtlemata väga, väga suur pettumus. Olen tänavu teinud kolm võistlust ja mida raskem on olnud maastik ning pikem rada, seda viletsam on olnud tulemus. Must-valgel on kirjas üsna masendav aprill.

Kindlasti ei mõjuta aga Tiomila fiasko positiivset ootust tulevate jooksude osas!

Kaart

Loe kommentaare (0)

Tagasi





olle (at) server.ee