Eksimised Lunseni orienteerumisparadiisis

18.04.2004

Pühapäev, 18.04.2004. Lunsen. Avatud rada OK Linne võistlusel (7,05 km 14 KP; 63 min; SLS 160/142). Juba soojendussörgi ajal tunnen väsimust ja nõrkust. Pole nii hull, et joosta ei saaks. Sel maastikul peaks olema aga pea värskem, muidu ei tule orienteerumisest midagi välja. Loodan, et uimasus läheb metsas üle.

Harjutuse eesmärgiks olen seadnud jooksmise kompassiga nii otse kui võimalik.

Esimene etapp on kerge sissejuhatus. Siis panen suuna peale ja kompassi vaatamisele vahelduseks loen joone äärest objekte. Enamus aega klapib kõik. Oleks ka ilmselt 2. KP saanud probleemideta kätte, kui ma poleks ennast piiranud range nõudega joosta punast joont pidi. Olin üsna kindel, et pole õigelt kursilt kaldunud kuhugi. Aga soost läbi minemise järel jätsin kontrollimata paralleelsituatsiooni (aabits! - kontrollida pika suuna järel, kas kinnilugemisel pole võimalust samastamisveaks) ja jooksin muidugi vale orvandit pidi üles - olin kaldunud itta. Kuna olin endas üsna kindel, et olen õiges kohas, siis võttis ka vea parandamine kaua aega (segav kinnisidee).

3. ja 4. KP lugesin hoolikamalt. Ja siis tuli viies. Läksin väikse eksperimendi teed, et joosta pikemat aega kompassiga ja siis ennast etapi teises pooles kinni lugeda. Samme ei lugenud. Suunda hoidsin hoolikalt, aga järge enam kätte ei saanud. Oleks ilmselt võinud minna pool tundi või kauemgi, kui oleks tahtnud kangekaelselt oma asukohta määrata. Otsustasin siiski ringi jooksmisega end tabada. Leidsin raiesmiku ja tulin sealt KP-sse.

Edasistel raskematel etappidel (6.-9.) võtsin kompassile abiks tiheda kaardilugemise. Probleeme ei tekkinud. Siit ka tänase treeningu moraal: seda tüüpi lamedal ja eriti detailiderikkal maastikul on kõik lihtne seni, kuni objektid ükshaaval üles lugeda. Kui järg kaob, siis seda väikeste küngaste ja sookeste vahel enam üles ei leia. Vähemalt minu jaoks tundus see täisti võimatu. Määrasin enda asukohta ikka päris tükk aega.

10. KP juures olin juba unustanud, mida ma teen. Jälgisin jälle kõikjal "kangutavaid" võistlejaid. Kontakt kadus, ja kui uuesti lugema hakkasin, olin 100 m kaugemal, kui arvasin. Unustasin end jooksma. Jooksin punktist mööda ja mitte ainult 100 m, vaid ikka korralikult.

Treening ebaõnnestus. Või võibolla just õnnestus.. Et ehk õpetas midagi.

Ma ei suutnud seda seitset kilomeetrit keskenduda täielikult orienteerumisele. Väsinud? Jooksutempo polnud ka kõrge, pigem madal-keskmine. Vigadeta liikunuks ehk pisut alla 7 min/km. Novikovi võiduaeg (ca 1.11) põhiklassis (12,7 km) annab kiiruseks umbes 5.35 min/km. Päris hea.

MM-il tuleb midagi sarnast. Ja see pole ka füüsiliselt kuigi kerge, soodes on alustaimestik üle põlve. Raske joosta. Aga nähtavus oli väga hea. MM-il on ilmselt peitelisem ja kivisem.

Kaart

Loe kommentaare (0)

Tagasi





olle (at) server.ee