MM Vuokattis

19.07.2013

19. lühirajal ja 7. teates olid minu tulemusteks eelmisel nädalal lõppenud MMil Soomes. Hinnangud võivad olla väga erinevad, aga üldmulje jäi positiivne. Liiga palju agasid ja kuisid oli jalus enne MMi, mistõttu lõpptulemused paistavad päris head. Samas, skaalal siin ja praegu ehk jooksu hetkel tehtud otsused, kui eelnenul polnud kaalu, ei olnud kaugeltki kõik head. Distsipliiniga on vananedes kehvad lood. Nädala suurim viga tuli sellest, et ma ei viinud oma plaani lõpuni ellu.

Lühi eeljooks – MM läbi? Kukkumine eeljooksus lõpetas MMi – see lause kordas end mu peas eeljooksu lõpukilomeetrist kuni finaali alguseni. Alustasin eeljooksu väga rahulikult, sest see oli tõesti keeruline ja rapsida polnud mõtet. Poolel rajal läksid nõlval jalad alt ja kukkusin põlvega, patella alumise servaga vastu kivi. Tulin kuidagi lõpuni, jalast oli jõud kadunud ja väga valus oli. SLS 170 asemel 140-150, kaotasin raja lihtsa lõpugosaga kiiruses 2 minutit. Ja finaali sain väga napilt. Meeleolu nullis, küsimusi rohkem kui vastuseid. Kaart, tulemused

Füsioterapeut Aili Lopmani abita ma tõenäoliselt järgmisel päeval startida poleks saanud. Tõhus teipimine (lisaks külmale loomulikult) aitas suurema turse ära hoida. Ostsin õhtul uued jalanõud ka, et pidamine kividel oleks parem. Ei olnud mingit kindlust, et kas ja kuidas ma finaalis joosta saan, kuid loomulikult häälestasin end võistlema.

Finaal. Ma polnud teinud eelmisel päeval lõdvestust ega finaali eel hommikujooksu. Soojenduse algus oli raske. Jalg oli väga kange ja maastikul joostes valus. Olin üsna kindel, et finišisse jõudes ütlen Peetrile, et hakka teateks valmistuma. Kui on võistlust, mida joosta valuvaigistite pealt, siis see on MM. 2 ibukat ja adrenaliin tegid oma tööd hästi. Põlv ei aeglustanud mind, võibolla ainult mõtteid. Ja minek oli selle aasta parim. Jooks polnud ka tehniliselt halb, kuid kindlasti mitte stabiilne nagu oli kirjas EOLi pressiteates. Kogu aasta perspektiivis oli 19. koht väga hea, kuid häirima jääb see, et ma kindlasti oskan joosta sellise raja Soomes puhtalt. Antud juhul tähendanuks see kohta esikümnes. Üle kahe minuti aega andsin võrdlemisi lihtsalt käest ära. Olgu nii. Enesekindlus oli tagasi ja panin vaimu valmis teate avavahetuseks. Kaart, tulemused, GPS-jälgimine

Teade, viimane päev. Kuigi võistkonnakaaslased Timo ja Lauri olid välja hõiganud eesmärgi medalist, siis trummipõrina saatel me sellest juttu ei teinud. Hommikuks oli põlv jälle lukus. 2 ibukat, 5 kihti teipi hüppekatele, Whiskey In The Jar, Enter Sandman, viimistluseks Song 2 ja stardipauk! Eeldasin, et on planeeritud kolmene hajutus ja jagatud numbrite järjekorras. Selle eelduse järgi võinuks mul olla sama hajutus tiimidega nr 1 ja nr 4. Algus oli väga oluline, kontrollisin palju ja kui enne 1. KPd ilmusidki ühtäkki mu ette Tšehhi ja Šveits, Dlabaja ja Merz, siis oli asi selge. Esimese kilomeetriga sada meetrit tõusu, jalad olid väsinud. Teiselt poolt mäge algas järgmine hajutus (etapp 3-4). Merz kahtles ja õnneks otsustas minna otse võsa raiuma, mis sobis minu hajutusega ideaalselt. Valinuks ta ringivariandi, saanuks ta oma hajutusest suurema edu (vt Timo valikut teisel etapil) ja ma pidanuks ise rajaajaja olema.

Raja teises pooles ma avaetappi domineerinud šveitslast enam ei näinud, kuigi ta oli kogu aeg 25-35 sekundit mu ees. Kõiki teisi tippvõistkondi nägin ja see oli rahustav. Lõpusirgel polnud muidugi mingit vahet, mis järjekorras üle joone tuleme, aga “pedagoogilises mõttes” spurtisin just enne vahetust mööda Leonid Novikovist, et oleks, mille kallal hiljem norida. Kasu polnud, protokolli läks siiski minule avavahetuse 6. ja talle 5. koht (tõsi, see ei seganud mind norimast). Vahet pole. Teate lõpuks olime meie 7. ja Venemaa võitis. Mõte medalist polnud päris alusetu, aga tuleb tunnistada, et Venemaa, Rootsi ja Ukraina jooksid väga hästi ja nende vastu polnud meil jaksu. 5. koht oli sama lähedal kui aastal 2006 Andreas Kraasi ja Sander Vaheriga, aga ilma jäime taas. Mis seal ikka, juhtub. 7 korda on olnud Eesti meeskond MMteates esikümnes (3 x 10.; 2 x 9.; 8. ja 7.) ja kõikidel kordadel olen ma olnud võistkonnas. Võimalik, et meeskond on lähitulevikus medaliküps, kuid seda tõenäoliselt ilma minuta. Kaart, tulemused

Olen tagasi Brüsselis ja kõik, absoluutselt kõik kohad valutavad. Aga ilm on ilus ja tuju on hea!

***

Pilt (Koli, juuni 2013): Steven Seagal Soomes? Ei, lubage mul tutvustada Leonid Novikovi (29). Belgorodi lokomotiiv, laiemalt tuntud kui kõikvõimalike medalitega pärjatud Valentin Novikovi (varsti 39) noorem vend. Lihtne inimene. Rõõmsatujuline, ei ela oma pettumusi teiste peal välja. Vähenõudlik, võib magada autos. Võib toituda ainult kommidest, liha pole vaja. Tagasihoidlik, ütleb pärast võitu, et Valentin pidanuks võitma. Mäger. Jah, puhtakujuline mäger, kuid sõbralik selline. Istudes autos sinu kõrval, keset kuuma suve, keerab vaikselt sinu istmesoojenduse maksimumi peale ja vaatab tuima näoga aknast välja, ise krõbistab paberkotist magusat. Teed talle tagasi, hakkab mõne aja pärast laginal naerma. Selle sõidu järel võitsime me Jukola 2008.

Leo ei saa igal aastal Vene koondisse ja enne Vuokattit oli tema parim koht MMilt juba 9 aastat tagasi saadud 13. Sealt edasi täienes rida veidi kehvemate kohtadega. Ning nüüd: lühiraja maailmameister 2013! Ka teate maailmameister. Räägitakse, et see oli suur üllatus. Võibolla neile, kes teda väga ei tunne. Olen Leoga olnud samas Soome klubis 7 aastat, näinud tema paremaid ja halvemaid jookse ning oodanud, millal see talent kord tõeliselt avaneb.Valisin ka oma eelmise sissekande juurde MMlaagris Leost tehtud pildi, soovides öelda, et see krutskivend on olulisimaid pretendente MMi lühiraja medalile. Kuid hakkasin ärasõnumist pelgama ja vahetasin viimasel hetkel Leonidi pildi Valentini oma vastu. Muidugi rumal arvata, et ühel pildil on selline jõud, kuid: vabandust Valentin, palju õnne Leo!



Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (6)

Tagasi





olle (at) server.ee