Kolm esimest võistlust

23.05.2013

Sain viimaks hooaja avatud. Kaks kuud enne MMi tegin kolm esimest võidujooksu: 10mila teate, Eesti MV lühiraja ja Balti MV tavaraja. Avastart Rootsis läks minu osas viletsalt, kuid klubi jaoks (Hiidenkiertäjät e HiKi) hästi, olime 5. Kaks järgmist jooksu olid väheke soliidsemad. Eestikatel olin 3. ja baltikatel 4. Viimased tulemused on väga head, arvestades vigastusse kadunud aega.

Alustan kaugemalt. Aprill oli hea kuu, esimene hea kuu pärast eelmise aasta juunit. Tundsin, et liigun natuke edasi ka ja saan teha arendavaid trenne. Kümnest kuust üks hea on muidugi vähe, aga treeninud olen ma ikkagi kogu aeg. Ainult joosta olen saanud hirmus napilt ja mitte just kaelamurdvas tempos. Alla 5 min/km jooksin paar korda oktoobris, ühe korra jaanuaris ja järgmine kord aprillis. Huh-huh. Pool aastat järjepidevat tööd põlvega kandis nii palju vilja, et sain mõnel ilusamal kevadpäeval selle jutu juba unustada, mis mulle sügisel jala kohta räägiti. Ainus halb asi oli see, et aprillis ma sisuliselt ei orienteerunud.

Keskendusin füüsise järeleaitamisele. Aprilli alguses tegin kaasa kahel väiksel võistlusel Prantsusmaal, mida ma hooaja alguseks siiski ei pea. Hingestatus ja füüsiline panus ei andnud võistlemise mõõtu välja. Pigem kompasin jalaga piire ja sain teha mõned järeldused: a) osalen mais MMi katsevõistlustel (EMV ja BMV); b) ei jookse rohkem kui 1 võistluse nädalas (põlv!), vähemalt kevadel. Lühiraja kaart ja tulemused; tavaraja kaart ja tulemused.

Mai algas suure teatejooksu 10milaga Rootsis. Viimase nädala vigastus-vangerduste tulemusel jäi mulle kuues vahetus, hommikuhämaruses joostav peaaegu 11 km pikk etapp. Tegin küll Rootsis sissejuhatavad trennid kaardiga pärast sisuliselt 4nädalast o-pausi, kuid ikkagi kiskusid asjad päris viltu. Sõna otseses mõttes. Tegin mitu suunaviga ja ei pannud vähemalt kahel korral tähele metsateed või selle hargnemist. Väga roostes algus aastale. Sain pärast jooksu teada, et mu uus, sügisest kasutusel olev GPS-kell mõjutab kompassi ja võib väita, et suure tõenäosusega on osa süüd halvas suunajooksus kellal. Olen seda hiljem testinud ja mõju on ilmselge, vahetus läheduses väga tugev ja märgatav ka randmest pöidlani. Midagi sellist pole minuga varem juhtunud. Ammuammu on olnud probleemiks kaardi külge kinnitatud legendi kinnitusklamber, mis väga lähedal olles kippus kompassi nõela mõjutama. Siiani pole aga ükski kell olnud probleemiks ja mõistagi ei osanud ma seda kahtlustada. Tasub kontrollida oma varustust! Minu viletsa jooksu kõrval tegid 9 ülejäänut meie võistkonnas väga head jooksud ning seda oli mõistagi nauding vaadata. Tasuks 5 koht. Kaart, tulemused.

Tühise jooksu tühised sekundid

Järgmine võidujooks oli Põhja-Kõrvemaal peetud Eesti MV lühirada. Tundsin, et mul on enne eestikaid vaja natuke o-alast järeleaitamist ja tegin nädala sees suunaharjutusi Vastse-Kuuste teisipäevakul ning osalesin Tallinna MV lühirajal, mis peeti samuti Kõrvemaal (kaart, tulemused). Kasutasin nüüd oma vanemat GPS-kella, sellega sujus. Eestikatel sujus ka. Olin kolmas, kaotades viie sekundiga Laurile ja ühega Timole. Tihe võistlus. Oli kiire, sirgjooneline rada. Minu jooks? Tehniliselt hea, üks suurem viga (25-30 sek?) ning paar pudinat. Käiguvahetuseta, ühtlaselt raske minek. Kõhuvalu, tavaline. Kaotada võistluse viimase minutiga u 15 sekundit ja kaks kohta, kukkuda esimeselt kolmandaks, sh minna “mingi automaatika” jõul tagasi oma peapaela maast üles korjama ning märkida lõpus laisalt ja finišijaamast mööda on muidugi totter. Aga kõik see on täiesti tühine samal võistlusel juhtunud kohutava õnnetuse kõrval. On mõistusele vastuvõetamatu, kui kaitsetud võivad ka kõige tugevamad meist looduse ees olla. Kaart, tulemused.

Balti MV

Nädal veel ja järgmine võidujooks, Balti MV, mis peeti Lõuna-Eestis. Pärast paari esimest starti ootasin väikest vormi paranemist. Teadsin küll, et kui lühiraja annab viletsa vormiga võrdlemisi viisakalt läbi võidelda, siis tavarajal see pettus ei tööta. Oli parasjagu ärev ootus, et kas ja kui palju ma jaksan? Reedesel ametlikul treeningul olin maastikust kiiresti vaimustuses. Sama kiiresti kadus vaimustus aga järgmisel päeval pärast stardipiikse, kui võistlusrada nägin. Raja avaveerand tuli suuresti veeta soos - ootused olid teistsugused. Jooksuvormi paranemist ei tulnud ka. Sarnaselt eestikatega polnud mul stardist alates ühtegi kiiret-kerget sammu. Kogu tee oli ühtlane rassimine, kuid õnneks ei tulnud ka ärakukkumist. Finiš tuli enne positiivse meeleolu lõppemist. Arvasin, et saan hirmsa sauna ja mitte ainult 30 kraadi kanti palavuse pärast. Neljaminutine kaotus pisut alamõõdulisel tavarajal oli praegu väga hea tulemus.

Kaotasin raja avaveerandiga kiirematele kaks minutit ja viimase veerandi jooksin parimatega võrdselt. Kõva palavus pole mulle ka heas vormis olles meeltmööda olnud, aga eks kõigil oli raske. Minu tempo juures tundus rada taas küllaltki sirgjoonelisena, kus teevalikuvariante suurt kaaluma ei pidanud. Natuke tekitas küsitavusi heade tavade vastase hajutuse kasutamise mõte ning halvasti märgistatud tähistus kaardivahetuses, kus osad võistlejad pooleminutise võidu said, seda ise teadmata. See selleks, alati on tore võistelda värskel, kõikidele võõral maastikul. Neljas koht, olles ettevalmistusega konkurentidest kaugel maas, oli maksimum. Kaart, GPS-jälgimine, tulemused.

Põlv

Baltikate teatest olin loobunud juba varem. Teatehommikul sörki tehes tundsin, et see oli õige otsus. Kuigi Eestis olemise ajal käitus põlv väga hästi, siis on nüüd Brüsselis tehtud esimeste trennidega hall argipäev tagasi. Kas viga on pinnases või selles, et siin on jälle külm ja märg ja kole? Või hoopis selles, et see on lihtsalt orienteeruja-vaenulik riik ;)? Ei tea. MMi koondisse ma hetkel nagu kõlbaksin. Aga sportliku vormiga peab palju juhtuma, et MMilt positiivset elamust saada. Olge terved!

Pildil sinetav mets Brüsseli lähedal, aprilli lõpp.

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (2)

Tagasi





olle (at) server.ee