Märts

30.03.2013

Hea meel on tõdeda, et jalg võtab järjest rohkem koormust vastu. Kui sügisel pidin arvestama võimalusega, et 2013. aastal ma ei võistle (või võibolla üldse enam ei võistle), siis praegu julgen välja öelda, et ma võistlen sel aastal küll. Kui palju, seda on raske öelda. Eelmisest hooajast alates on olnud seis päris must ja kui esimeste kuudega polnud väiksemaidki edusamme, siis nüüdseks on neid samme olnud mitmeid. Alternatiivtrenn, siis lühikesed kõnnipausidega sörgid, siis kestev sörk, mõned pikemad aeglased jooksud ja viimaks sel nädalal tegin esimese tugeva trenni ligi pooleaastase vaheaja järel.

Peguerinos

Märtsist täpsemalt. Kuu alguses olin lühikeses laagris Hispaanias, elamisega pisikeses asulas nimega Peguerinos (üleval pildil), u 1350 m ümp. Ilm tegi, mis tahtis. Oli nii lund, vihma kui päikest, aga vähe sooja. Need mäed Madridi lähedal on mulle varasemast hästi tuttavad, ometigi on tegu väärt kandiga, kuhu tagasi minna (vanemaid kaarte leiab kaartide lingi alt märtsist 2006, 2007 ja 2009). Paljuski olid nüüd kasutusel samad kaardid. Tõsi, nendesse võiks kohalikud veel investeerida, aga ei hullu. Mõned uuemad näited: downhill, route choice ja juba tuttaval kaardil pool super long'i. Minu jaoks olulisim küsimus oli muidugi see, et mida teeb jalg, kui nüüd koormust tõstan? Tagasilööke oli, aga palju vähem, kui võis oodata. Seega, puhas rõõm! Sain liikuda piisavalt, kuigi aeglaselt.

Märtsis on olnud ka päevi, kus ma ei tunne põlves mitte midagi, isegi mitte kiskumist jmt, valust rääkimata. See annab indu juurde. Seega sai järgmine eesmärk seatud esimese tugeva trenni osas: kuu lõpus teises laagris.

Fontainebleau

Pariisi lähedal asuv Fontainebleau pole õnneks Brüsselist kaugel. Autoga ajaliselt umbes nagu Tallinn-Riia. Ka hea koht orienteerumiseks, kus ma olen varem teinud ühe laagri (2006 jaanuar: jutt 1, jutt 2). Käisin nüüd Fontainebleaus ära ja sain ühe tempotrenni lühirajal joostud. See oli esimeseks tugevaks jooksutrenniks üle hirmus pika aja. Ei olnud tegu võistluskoormusega, aga areng oli igal juhul ja olen sellega väga rahul. Seega ma ei mõtle praegu väiksele pettumusele, et pidin laagri poole pealt katkestama ja koju tagasi sõitma (lömmis varba tõttu), vaid sellele, et olen peagi rajal tagasi. Kaardid: lühirada, matk.



Pildid vasakult: mets; kuldnokk lossi ees; miks?

Mul ei ole õrna aimugi, mis tasemel ma praegu olen, aga emotsioonid vigastusest välja tulemisega seoses on head ja motivatsioon treenimiseks kõrge. Igal juhul on olukord minu jaoks uus. Mul ei ole olnud varuks lahendust, et nuga sisse ja katkised asjad jalast välja (nagu mitmel-mitmel korral varem). Kui selleks eraldi palju tööd teha, siis ma saan joosta ja see on kõige olulisem. Ei ole tegu lihtsa väljakutsega, kuid seda enam on taas rajale pääsemine rõõmustav. Võistluskoormuseni on veel väheke maad minna, aga usutavasti olen varsti kohal.

Pühad



Kes leiab muna?!

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (2)

Tagasi





olle (at) server.ee