Pärast MMi

13.11.2012

Pean tunnistama mõningast altminekut. Lootsin hooaja kirjalikult kokku tõmmata hiljemalt mardipäevaks, aga see ei õnnestunud. Võistlushooaeg sai minu jaoks sisuliselt läbi juba Šveitsis peetud MMiga ehk juulis. Pärast seda on olnud fookus spordilt maas ja suurem osa ajast on kulunud pereasjadele. Lisaks on olnud programmis nii puhkust, ravi, sisekaemust kui õige pisut ka orienteerumist.

2012 oli üks mu paljudest opijärgsetest hooaegadest, mis oli treeningu (ja tulemuste?) mõttes halvim aasta sel sajandil. Sellest oma osa on kindlasti sügisesel vigastusel, mis sai lahenduse detsembrikuise põlveopiga, kuid osati on MMi 27. ja EMi 19. koht hinnanguks ka esimesele aastale Brüsselis – see ei olnud hea. Ometigi pean nimetatud jooksudega rahul olema.

Miks rahul? Sest jooksin hästi need jooksud, mis tahtsin hästi joosta. Olin EMi ja MMi lühiraja finaalis ja tegin tehniliselt väga head sooritused. Faluni EM oli juba mais ja selleks jäi selgelt liiga vähe aega, et korralikult valmistuda. Sain pärast viit kuud vigastust kolm kuud treenida. Esimene pool ettevalmistusest läks hästi, seisund paranes kiiresti. Teine pool möödus aga kui udus. Seda märtsis valesti treenitud kahe nädala tõttu. Nii olin aprilli lõpuks, kui nina taas vee peale sain, hinnanguliselt samas seisus nagu märtsi alguses. EMiks olin aeroobselt ikka umbes 2 minutit maas oma heast lühirajavormist. Tõsi, seda viimast poleks ma suure tõenäosusega saavutanud ka märtsikuise vale treeninguta. Seega võin tagantjärele päris kindlalt väita, et jooks, mis jättis mind pisut enama kui minuti kaugusele 5. kohast, oli sel hetkel maksimumi lähedane. Norida võib alati.

Kaks kuud hiljem Lausanne’i MMil olin heast kohast kaugemal, kuigi ma ei usu, et seisund nõrgem oli. Orienteerumises on päeva vormi keeruline objektiivselt hinnata ja kuna MMi ette sattus mu ainuke tänavune viirusele alistumine, siis ei saanud ma teha ka testtreeningut, mis andnuks selgema pildi. MMi lühiraja eeljooksu (1100 m ümp). tehniliselt krobeline sooritus viis mind siiski kindlalt finaali. Maastiku põhi oli mulle üllatavalt sobilik, üldmulje jooksust jäi positiivne ja finaali esikümnekoht näis tehnilise õnnestumise korral igati käeulatuses. Finaal (1200-1300 m ümp) oli aga hoopis midagi muud. 27. koht tehniliselt väga hea jooksuga räägib kõik enda eest. Ma ei saanud kuidagi joostud. Allamäge rada, kivine, kuid roheluse all peidus põhi. Tundsin esimestest sammudest, et pilk on maas ja ma ei liigu edasi, kuid muuta midagi ei suutnud – keha läheb selle tempoga, mis on talle antud tingimustes vastuvõetav. Sama kurtis ka norralasest kahe aasta tagune lühiraja maailmameister. Eks oma osa on alateadvuses istuvatel vigastustel, kuid pimesi jooksmises pole ma kunagi eriti hea olnud ka. Pean maapinda enam-vähem nägema, et end joostes vabalt tunda (pildid finaali maastikust).

Kes tahab täpsemalt MMi kohta lugeda, siis igapäevaselt välja antud Daily O Magazine on hea allikas. Lühiraja lõpetuseks lõik uudislehest nr 5 (18. juuli): In most of the parts, the runability was limited due to stony and bushy underground. Men’s silver medalist Valentin Novikov said after the race: «The ground was really special today. It felt like I was not running but jumping or swimming through the terrain. Võtan MMi lühirajalt kaasa selle, et tehniliselt oli sooritus väga sujuv. Muu jäägu. Ja loomulikult õnnitlesin ma lätlasest maailmameistrit!

Mu 12. MM oli mu kõige kergem MM, kui nii tohib öelda. Ei palavust, ei hirmraskeid maastikke, mis sageli MMnädalat ilmestavad. Ja ainult üks individuaaldistants, seegi lühirada. Võib lõputult vaielda, kas see oli õige või vale valik, kuid põhimõttelise otsuse tegin juba mais pärast EMi, et kahte pole mõtet joosta. Talvine ettevalmistus ei võimaldanud mõlemat viisakalt läbi teha ja polnud mingit soovi lihtsalt osalema minna. Valisin lühiraja ehk huvitavama maastiku ja o-elamuse ning olin mõistagi teadlik ka sellest, et maastik võib olla kivine. Selle otsusega sain lahti aga ohust langeda statistika ohvriks. Olin ju jooksnud 11 korda järjest MMi tavaraja finaalis. Võtsin statistikalt võimaluse mind sundida midagi edaspidi tegema ;) Nüüd on küsimus minu enda tahtes, tervises ja loomulikult ajas – kas neid kõiki on? Eelkõige on küsimus kahes viimases.

Muud asjad

Hooaeg üldplaanis – 3 kuud ettevalmistust ning 3 kuud võistlusi – oli lühike, kuid intensiivne. Kui aastale ainult MMi vaatenurgast vaadata, siis pidanuks ettevalmistus kestma kauem ja EMi ning CISMi jooksmine, vastavalt mais ja juunis, ei olnud MMi huvides. See olnuks hea aeg treenimiseks. Neil võistlustel käisin muudel põhjustel.

Pärast MMi oli mul aega oma Belgia-kodus olla üks öö ehk 10 tundi, millest 7 pakkisin asju lahti-kokku ja veinisin ning 3 magasin. Kaasa said kolm paari jooksutosse, 2 paari o-susse ning jalga plätud. Kokku 12 jalavarju, millest plätud varjasid kõige vähem, aga said selgelt suurima kasutusaja. Sest poole Saksamaa peal jõudis mulle kohale, et olen teel puhkusele, mitte laagrisse. Tõenäoliselt pole paremat augustikuisest jooksulaagrist Eestis, kuid millal oli mul viimati augustipuhkus ja meres ujusin? Võibolla eelmisel sajandil, aga sel pole enam tähtsust.

Puhkuse lõpus, neli nädalat pärast MMi jooksin Eesti MV tavarada ja teadet. Neist teade oli aasta lõbusaim jooks, mis ajas naerma nii rajal kui pärast seda. Ei saanud ma kuidagi merelained o-lainete vastu vahetatud ja tegin paar päris stiilset viga. Kuigi mõlemal päeval eksisin üle viie minuti, siis tavaraja vead olid ootuspärasemad (läksin kaduma uimastes kohtades ja pikkade etappide keskel).

Veel neli nädalat hiljem (sh vähe sporti ja 1 o-trenn) jooksin Soome MV lühirada ja teadet. Siin olin juba õnnestunud puhkuse tulemusel 6-7 % kaalukam isiksus kui MMil. See oli vajalik, aga võistlemiseks mitte kõige mugavam muutus. Jooksin end napilt lühiraja finaali, mis Soome MV eeljooksu esimeselt stardikohalt polegi nii lihtne, kuid sain elu lollima tühistamise – läbisin küll raja määrustepäraselt, kuid jooksin vale EMITiga. Ei ole põhjust kiruda korraldajaid või uusi andmebaase. Reeglid on reeglid, kuigi väga lihtsa liigutusega olnuks võimalik mu tulemus alles jätta. Soome ja Eesti võistluste korraldajate vahe on tohutu ja mõlemal pool lahte võistlemas käivate sportlaste õiglustunne segaduses. Teatejooks oli aasta lahedaimal maastikul. See oli nii füüsiliselt kui tehniliselt väärt plats. Nõudis konditsiooni, mida mul polnud.

Edasi on olnud sügis ja ravi, võla tasumine. Nimelt kiire aasta ning tagaajamine, et vormi jõuda, võttis võlgu minu teiselt põlvelt, mille paranemist on tulnud pikalt oodata. August oli perepuhkus ja septembris püüdsin jalgu suuremaks jooksukoormuseks jõusaalis ette valmistada, lootes sügisel veel mõned lahedad stardid teha. Kuid oktoobri ja novembri kohta pole mul midagi sportlikku kosta. Loodan jalad korda saada. Tänavuse aasta kordumist ma ei vaja. Kui on selge, et mul pole võimalik jõuda oma parima võistluskiiruse lähedale, siis pole enam tore. Eks näis.

Kui keegi jõudis siiani, siis suured tänud lugemast ja vabandused nende ees, kes seda juttu kaua ootasid!

Pilt (foto Harald Wesenberg): Pilk maas. See kõnekas võte on tehtud Trondheimi MMi tavaraja finaalis, kus oli mõnusalt pehme põhja ja "läbinähtava" alustaimestikuga maastik. Käsi haarab oksast – tüüpline mina, pisike abijulgestus, kui jalad peaksid alt kaduma. Alateadvus? Ettevaatlikkus?

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (1)

Tagasi





olle (at) server.ee