Eesti MV tavarada

02.09.2009

Laupäeval peeti Vastseliinas Eesti meistrivõistluste tavarada, kust ma lahkusin medal kaela ning roosa teip hüppeliigese ümber. Vigastasin jalga teise ringi alguses, umbes 35 minutit enne finišit. Väänasin välja hüppeliigese, kui joostes allamäge ja hüpates üle mahalangenud puu maandusin halvasti paremale jalale. Mõlemad hüppeliigesed olid küll teibitud, aga kahjuks jäi sellest väheks – teip rebenes. Ei juhtu just tihti, et see tugev ja parasjagu elastne teip katki läheks. Kui teibitud on halvasti või on teip ise liiga jäik, võib minna nii, et ta rebeneb, aga minul pole nö kvaliteet-teibiga sellist asja varem juhtunud.

Vigastusest

Vahetult pärast väänamist olin mõtetes täiesti kindel, et see jooks on läbi. Valu oli väga tugev. Umbes minut hiljem oli järel vaid tuim valu ja jalale toetamine oli juba lihtsam. Tundus, et ju siis pole asi nii hull. Otsustasin proovida jätkata. Seda enam, et järgneval pikal etapil sai joosta mööda teerada (aeglasem valik). Umbes 15 minutit sain joosta tugeva valuta, kuid väga ettevaatlikult. Viimasel 15-20 minutil läks aga järjest halvemaks. Nõlvaetappidel pidin peaaegu kõndima. Katkestada polnud enam mõtet, sest rada läks otsejoones finiši suunas. Pärast jooksu sain kiiresti külmakoti jalale ja õnneks hiljem ka roosa kinesioteibi ümber hüppeliigese (praegu tundub mulle, et just kinesioteip on taastumisel olnud väga tõhus abimees). Jala kiire paranemine vigastusest on väga tähtis, sest sõjaväelaste MM (CISM) on lähedal. Eesti MV kuld pole kindlasti niivõrd oluline, et riskida kahe nädala pärast algava jõuprooviga.

Kolmel päeval pärast võistlust pole ma joosta saanud. Kaugel sellest. Paistes hüppeliiges tahab külma ja rahu. Jooksupaus võib venida nädalani või kes teab kui pikaks, kuid loodetavasti õnnestub mul vormi säilitada ja CISM-il rivis olla. Viimastel aastatel pole mul sõjaväelaste MM-iks valmistumisel õnne olnud. Sel aastal võisteldakse Eestis ja taas ei kulge kõik nii nagu vaja. Vara oleks siiski püssi põõsasse visata.

Eestikatest

Vastseliina tüüpi nõudlikul Lõuna-Eesti maastikul võib tavarajal pidada heaks näitajaks keskmist tempot 6 minutit linnulennulise kilomeetri kohta. Palju oleneb muidugi raja ülesehitusest ka. Arvestades, et vigastus maksis mulle vähemalt neli minutit, kui mitte viis, võinuks mu lõpp-aeg olla sel päeval 1:25-1:26. St 13,8 kilomeetrit pikal rajal tempot 6:10-6:14 min/km. Rajale paigutatud 39 KP-d muidugi ei soosinud tempokat võistlust, kuid esimese osa distantsist (8,4 km, 52:16, 6:13 min/km) hoidsin enam-vähem seda “meistersportlase” kiirust. Olin kaotanud teevalikutega esimesel ja viiendal etapil kokku umbes 1,5 minutit. Seega polnud 6 min/km midagi üleloomulikku. Teisel ringil (5,4 km, 37:34, 6:57 min/km) tempo langes. Terve jalaga suutnuks ma ilmselt teise ringi läbida paremas tempos kui esimese, mille olin jooksnud väikse varuga. Aga see on kõigest oleksite maailm. Seetõttu võib öelda, et “meistersportlase” latt (1:22:48) tuli maha väga tugevast puutest.

Tulemused

Esimene ring:

Kaart

Teine ring:

Kaart

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (0)

Tagasi





olle (at) server.ee