Tartu maraton

17.02.2009

Tartu maraton on mõnel aastal kuulunud mu hooaja ettevalmistuse plaanidesse, mõnel mitte. Tänavu kuulus ja ootasin suusasõitu isegi kerge ärevusega, sest olin treeningutel jooksmist asendanud suusatamisega rohkem kui kunagi varem. Aga nauding suusapeost ei olnud mitte aegade suurim, vaid vastupidi. Sõit ei vastanud üldse mu ootustele, et tuleb mõnus ja hoogne libisemine läbi kauni looduse. Tagasihoidlik tempo vaheldus lahtises lumes ja aeglases rajas tehtud kiirendustega ning halva libisemisega. Tuli sõita teiste sõitu ja vaid vahel harva sai enda rütmis liikuda.

Kui peaksin veel kunagi Tartu maratoni sõitma, siis võiksin kindlasti mõelda kahele asjale, mida teha teisiti:
- Otepääle oleks hea saabuda rohkem kui 10 minutit enne starti ja stardialasse jõuda üle 20 sekundi enne kõmakat;
- Suusad võiks ette valmistada keegi, kes sellest ka midagi teab. Kuigi pean tunnistama, et enda tehtutega on hea tunne sõita.

Sõit ise

Aga keda ma kohtasin oma retkel Elvasse? Oi, seal oli palju värvikaid tegelasi! Ja pean mainima, et nii mõnegi nägemine tekitas tunde, et kas tõesti, kas tõesti olen ma sellisel positsioonil... Kas Sihva baar on juba lahti.. Ehh, nali.

Algus väliskurvist oli väga aeglane. Peagi nägin, kui pikk oli suusauss eespool ja asi oli selge. Uue lume tõttu sõidetakse ühes jäljes, mööda ei saa. Ei, tore, lähme! Teisel kilomeetril kohtasin Marek Nõmme. Tervitasime ja tõdesin, et oleme ikka väga kaugel. Teise saja lõpus olime ilmselt. Esimesel suuremal tõusul otsustasin kasutada kõige kaugemat ja vaba rada, sain umbes 30 kohta ettepoole ja päeva suurima pulsi.

Varsti olin Erik Aibasti kõrval. Tervitasime, nagu peab. Erik lükkas mind esimesel suurel laskumisel. Tore rong. Edasi kuni Matuni tegin päris palju katseid massist mööduda, kuid enamus neist oli tühi vaev, sest õigesse ratta ei pääsenud tagasi. Ja tempo oli tõesti väga aeglane. Suure rapsimise kokkuvõtteks olin Matul (12 km) vaid pool minutit ja 35 kohta (152. ja 187.) eespool Marekit, kes loksus rahulikult parimas jäljes. Vähe tolku oli neist kadunud kaloritest, aga ega mul kahju olnud.

Pärast Matut algas minu silme ees suusagigantide paraad. Alustuseks nägin Tiit Tali. Tore! Sain mööda. Kilomeeter hiljem jõudsin järele Priit Pulleritsule. Priit oli väga viisakas. Kui hõikasin, et tulen vahele, vastas ta lahkelt "Jaa!" Erinevalt mõnest tegelasest, kellelt vaid sajatusi kuulsin.

Harimäe tõusul astus Simmo Kikkas grupist välja. Tere jõudsime öelda, aga kuna Veikko Täär oli saabumas ja telekaamerad valmis, siis tuli kiirelt edasi minna. Umbes 20-30 kohta parandasin ka selle tõusuga. Ja arvasin, et kui üleval järgmise grupi saba kinni püüan, siis saan nendega pikast laskumisest alla. Aga võta näpust. Sappa jõudsin, aga eest libiseti ära laskumisel. Olin oma suusad nii tõsiselt pidama saanud, et see juba oluliselt libisemist hakkas takistama. Tõuse oli muidugi väga hea sõita.

Varsti nägin, et grupi peas sõidab Ain-Alar Juhanson. Üllatus oli suur. Arvasin, et ta on kaaaaaugel ees. Püüdsin korduvalt grupi etteotsa pääseda, aga ebaõnnetunult. Tõusudel võidetud kohad kadusid laskumistel topelt, kui õigel hetkel raja vahetamine ebaõnnestus. Võitlusvaim kadus ja pärast Andet (23 km) rahuldusin teistega samas taktis liikumisega. Andres Laineste oli see, kes mind lahkelt gruppi tagasi kutsus. Tal olevat olnud hea suure mehe tuules sõita. Varsti libises ta mulle laskumisel selga ja ütles, et suusad tuleb lasta spetsialistidel teha. Terane mees! Peagi, kuskil Ande ja Kuutsemäe vahel möödus Timo Sild. Muidugi just siis, kui ma ise olin kõrvalt mööda punnimisest loobunud ja ma ei hakanud proovimagi kaasa minna.

Ainile jõudsin kõrvale enne Kuutsemäge (32 km), kui ta otsustas geeli võtta. Alati heatujulist Aini oli muidugi tore näha. Võtsin ka geeli. Koht oli mul 107, nagu Andeski. Edasi jäi rajal hõredamaks ja sain juba natuke vabamalt enda sõitu sõita, aga järjest selgemaks sai ka see, et suusasõbrad ümberringi teevad mulle suurematel laskumistel päris pikalt ära. Langeva meeleoluga liikusin tuimalt finiši suunas. Palu TP (46,6 km) laskumisel jäin paarist kaaslasest maha 30 sekundiga. Ajas juba naerma. Sealt Elvasse minek oli siiski kõike muud kui lõbus. Lõppkoht 113. Aeg 3:30. Kaks aastat tagasi pärast oppi tegi mu treenimata keha ka parema sõidu.

Positiivne oli muidugi see, et sain hea trenni. Pulss kõikus enamuse sõidust 135-150 vahel. Vaid esimese tunni jooksul käis mõnel korral üle 160, mis on täitsa ok. Ja suuskadel on nüüd all pidamine, mis kestab. Nt täna 20 km, ei olnud mingit probleemi, suusk oli nagu kännu taga kinni. Tõsi, peaks need lauad nüüd puhtaks tegema. Ja vaikselt hakkan keerama nina Lõuna-Euroopa suunas, sest märtsis on neljanädalane laager Hispaanias.

Pilt: Kuuldavasti pikeneb järgmisel aastal Tartu maratoni rada veelgi. Lihtsustatult öeldes sõidetakse Elva jõe äärt pidi edasi peaaegu Emajõeni. Finiš ongi Emajõe ääres. Nagu õhufotolt näha, on alustatud suusastaadioni rajamisega ja loodud on ka suured parklad Pärnust ja Tallinnast tulijatele (Võrtsjärve pool) ning Tartust tulijatele (Peipsi pool) Teised kahjuks parkida ei saa .

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (2)

Tagasi





olle (at) server.ee