Kui Lätis läksid asjad ülesmäge, siis Tšehhimaal sammusin sirge seljaga sügavale rappa. Olomoucis treenides lisasin koormust, sest tundus, et Liepajas läks hästi. Juba kolmapäevaks olin väga väsinud, kuid lootsin veel kolm rasket päeva ära kannatada, et siis koormus maha võtta. Laupäeva hommikul aga ütles keha stopp. Haiguseuss andis märku, et ma ei tohi võistluste (tavaraja) starti minna ja et üldse oleks õige kosuda.

Täna on reede, peaaegu nädal on möödunud. Selja-, pea- ja kurguvalud, päev aevastamise seltis, nohu jms on 99% ulatuses möödunud. Kuid palavik on jäänud. Väga haruldane juhtum minu jaoks, et palavik, mida üldse esineb harva, on kohal üle 24 h. Ja mul on tulemas seitsmes päev järjest, kui treeningule minna ei saa. Loomulikult jätan ära ka nädalavahetusele planeeritud võistlused Soomes. Esmaspäevane vereproov näitas, et küllap on praeguste hädade põhjustajaks viirusinfektsioon. EMini pole üldse palju aega enam, 5 nädalat. See teeb hinge natuke rahutuks, aga ma tean, et kiirustada ei tohi. See teeks asja pigem hullemaks kui paremaks. Praegune haigestumine polnud teatud mõttes ka kuigi suur ime – pärast Itaalia laagrit, märtsi keskelt alates, kuni Tšehhi laagri lõpuni elasin nelja nädala jooksul kellegi vähem või rohkem tõbise läheduses.

LAAGER ISE

Läksin Tšehhi laagrisse koos nelja venelasega. Lootsin trennide osas nende organiseeritusele, aga nagu Tšehhimaal selgus, polnud venelastel peale teekruuside, meepurgi ja Kirkorovi suurt midagi kaasas (loe sõbraliku tooniga). Õnneks elasid meiega samas hotellis ka britid, kelle treeneri Dave Peeli lahkel loal saime osaleda nende võistkonna väga hästi ettevalmistatud trennides. Super! Venelasi ei taha kuidagi halvustada, sain neilt palju abi, kuid siin laagris peegeldus selgelt kahe alaliidu toimimise vahe. Lisaks kõigele oli Andreil kuhugi ära kadunud Rambo 4 (loe jälle sõbraliku tooniga).

Lisaks headele trennidele tegime ka mõned stardid. Jooksime võistlustel nimega Moravian Open Championships, kus osales väga palju erinevaid rahvuskoondisi. Paljud olid just praegu seal laagris. Neljapäeval, 10. aprilli õhtul oli proloog (sprint) linnas nimega Prostejov. Jooks viidi läbi kohe MMi sprindi eeljooksu ala kõrval. Erilist elamust see võistlus kahjuks ei pakkunud. Väga lihtne. Reedese sprindiga (5,4km!) sama lugu. Väga lihtne. Elamust kahandasid veel mu lootusetult tühjad jalad, mistõttu neist jooksudest kujunes välja tavaline treening. Laupäevaks, nagu öeldud, mul enam midagi alles ei olnud.

Tšehhi MM-maastikud millegi väga erilisega ei üllatanud. Brno juures, mis pole MMi keskusest Olomoucist kaugel, olen ka varem MK-etappidel jooksnud. Tõuse saab võtta kõvasti, teevalikuid saab teha ohtralt. Nõlval on võimalus jääda mõneks ajaks punkti otsima. Nagu ka nt mõnes korralikumas tihnikus, mis tšehhidele väga meeldivad KP asukohana. Kännud on kaardistatud ja ka üksikud eristatavad puud metsas. Pisut harjumatu alguses. Aga õpitav.

Kui muud selle nädalaga ei õppinud, siis vähemalt seda vahel ununema kippuvat tõde tuletas Tšehhi laager küll meelde – ei ole inimene kuulikindel.

Järgmisel nädalal on Rootsis 10mila. Eks näis, mis saab. Olge terved!

Foto Andrei Hramov. Pildil Leonid Novikov ühel brittide treeningul läbimas kännupunkti.

Treeningkaardid

8.04 - Tavarada
8.04 - Lõigutreening
9.04 - Pikk tavarada
9.04 - pika tavaraja mikro-osa
10.04 - Lühirada

Moravian Open Championships

Proloog

Tulemused

Kaart

Sprint

Tulemused