Mägine maastik ja kaarditreeningud olid peamised põhjused, miks sõitsin nädalaks laagrisse Madeirale. Maastikujooksud sel Portugali saarel pakuvad elamust, mille pärast võiks sinna kohe tagasi minna – kõrged mäed, fantastiline loodus ja imelised vaated. Adrenaliini pakkus järskudel nõlvadel jooksmine. Ennastunustavalt ümbrust imetlema jäädes võib seal sammuvääratus kalliks maksma minna, kuna allapoole on kukkumismaad mitusada meetrit.

Kui seal poleks levadasid, oleks jooksmine Madeiral üks suur peavalu. Sest nõlvad on ikka väga järsud. Mäeveerel looklevatel levadadel sai aga nautida siledat maad. Ilm püsis terve nädala stabiilselt heana ja praeguseks võib väita, et laagrikaaslastel polnud ka väga viga. Erkki, Rain, Andreas ja Sander olid pundis. Esimestel päevadel tegime mõned jooksuotsad mägedes ja kaarditrennid enda programmi järgi, nädala teises pooles osalesime kohalikel võstlustel. Viimastetst pisut lähemalt.

Madeira Orienteering Festival oli võistlus, millest osa võtsime. Ambitsioonikas nimi, kuid festivalile omased rahvamassid jäid nägemata. Põhiklassis oli võistlejaid üle kümne, kokku vaid alla poolesaja, kui viimasel päeval lisandunud kohalikud sõjaväelased välja arvata. Ei mäletagi, millal viimati nii pisikesel võistlusel osalesin. Väiksele osavõtjaskonnale ja mõnele apsakale vaatamata oli korralduse tase väga hea.

Kavas olid kolm lühirada ja üks sprint. Võtsime neid starte eelkõige kui kvaliteetseid o-treeninguid. Esimene päev (23.01) joosti 1200m kõrgusel, valdavalt okasmetsaga kaetud suurel nõlval. Ebameeldivat okastega alustaimestikku, kuhu hõlpsasti võis kinni jääda ja püksid-põlvikud lõhki tõmmata, oli külluses. Kaart, mille mõõtkava oli 1:5000 ja kõrgusjoonte vahe 5m ei jätnud just muljet, et tegu olnuks väga jõhkra mäega. Tegelikult oli muidugi nõlva küll ja veel (kuidas tunduks 15000 kaart 15m joonevahega?). Jooksin normaalselt, kuigi tegin pisivea kohe stardi järel ja ka kõik KPde läbimised polnud päris puhtad. Startisin alguses ja kuulusin nende hulka, kes viimases punktis märke ootamisega palju aega kulutasid – SIjaama patarei oli tühi ja lisaks oli korraldaja selle koodi alla programmeerinud nullimise jaama. Ootasin, mis ma ootasin, et märget saada, aga tasuks sain tühjendatud SIpulga... 2,8 km 22 KP: Olle 19’19”, Andreas 20’03”, Sander 20’07”, Rain 20’38”, Erkki 22’18”. Kohe esimene päev tõestas, et suure skaala ja paljude punktidega saab lihtsale maastikule teha huvitava raja. Kiiret lugemist jätkus. Kaart.

Teise päeva hommikul oli skaala juba 1:3500, joonevahe ikka 5m. See oli vahva päev saare põhjaküljel, 900m kõrgusel lehtpuumetsas, kuhu võis hõlpsast hõlpsamini kinni jääda. Käevarred olid pärast jooksu võsaraiumisest täitsa räbalad. Minu jooksule jättis kustutamatu jälje viies kontrollpunkt, mis meie Madeira sõpradel oli kahjuks valesse kohta sattunud. Kaotasin õiges kohas tulutult tuuseldades umbes 70 sekundit. Laagrikaaslased, peale Raini, oskasid siit kuidagi kadudeta läbi libiseda. 3,0 km 23 KP: Sander 19’47”, Andreas 20’15”, Erkki 20’29”, Olle 20’31”, Rain 22’57”. Kaart.

Õhtul jooksime sprindi linnas nimega Machico. Õhtupimeduses linnatänavatel joostud rada pakkus mõnusa elamuse. Lamp oli abiks ja seda oli ka kohati vaja, et hästi kaarti näha. Natuke tuli jälgida ka autosid ja inimesi, et kokkupõrkeid vältida. See oli ainuke start merepinnal ja siin oli soe ookeaniõhk meeldivaks lisaboonuseks. 2,5 km 23 KP Olle 12’16”, Andreas 12’23”, Sander 12’37”, Rain 13’15”, Erkki 13’19”. Kaart.

Kolmandaks ehk viimaseks päevaks oli jäetud kõige huvitavam maastik. Ei midagi keerulist, aga kindlasti oli see hea treening. Jooksin tehnilise sujuvuse poolest ilmselt nädala parima jooksu, kuigi pisikest parandamisväärset oli siingi. See oli ka ainus start, kus kõigi teiste laagrikaaslaste sooritust jäi varjutama selge viga. 3,9 km 26 KP Olle 23’17”, Sander 25’03”, Erkki 25’19”, Rain 26’43”, Andreas 26’44”. Kaart.

Kuna me juba laupäeval tagasi pidime jõudma, küpses meil Erkkiga Madeiral idee teha pühapäeval kaasa ACG Winter Xdreamil Valgehobusemäel. Kolmesesse võistkonda oli juurde vaja vaid ühte motiveeritud võitlejat. Saanud mõned kategoorilised EI-d orienteerumismaailmast, otsustasime pöörduda abipalvega põhjatu jooksuilma suunas. Siin tõusis kohe valge lipp. Esimene mees, Kristo Reinsalu lõi selja sirgu ja ütles, et ta on nõus. Nii aitas ta meil osa pühapäevast rahulikult värskes õhus mööda saata. Olime kolmandad, tore. Tulemused.

Pilt: Andreas tõestab, et Sauconydega saab maastikul joosta küll. Mööngem, et targem oleks siiski o-sussid kaasa võtta, kui metsajooks mõtetes. See ja paljud teised toredad pildid peituvad aadressil http://www.mof2008.com/mof/