Smålandskavleniga sai nädal tagasi minu jaoks läbi hooaeg 2007. Alati on meeldiv aastat lõpetada hea jooksuga. Nii on mõnusam pikale ja pimedale treeningperioodile vastu minna. Mu jooks Oskarshamnis õnnestuski päris hästi. Paar pisikest eksimust üldpilti suurt ei häirinud, sest valdavas osas oli o-sooritus sujuv. Jalgades polnud küll parimat värskust, kuid oktoobri lõpu kohta oli minek hea. Aega kulus 10,7-10,8 km rajale 56'27", mis oli eelviimase vahetuse paremuselt neljas aeg. Vahetuse sain neljandana ning andsin üle teisena, natuke üle poole minuti liidrist maas. Etapi kiireim oli Antti Harju (53'40"), aga tema ajani poleks ma sel päeval kuidagi küündinud. Ekstraklass, räägivad asjatundjad.

Delta (koosseisus Petri Noponen, Leonid Novikov, Oskari Liukkonen, Olle Kärner, Valentin Novikov) oli kokkuvõttes teine. Lõpulahenduses jäime alla Södertäljele. Veel viimase KPni oli Valentinil juhtpositsioon, kuid finishisirgel oli rahvusvaheliselt vähetuntud rootslasel selgelt rohkem särtsu kui venelasel, kahekordsel teatejooksu maailmameistril. Ilmselt väga vähesed pakkusid võitu rootslasele, kuid Skandinaavias on tase niivõrd kõrge, et ka koondisevälised jooksjad on võimelised üllatama.

Minu vaatenurgast võttes võib väita nii, et kõikidest meie konkurentidest Smålandskavlenil läks võit nii valele klubile, kui veel saab. Pärast 10milal 2005 tehtut ei saa ma kuidagi öelda, et see klubi sümpaatne võitja oleks. Kuigi, jah, nende ridades on mul sõpru, väga toredaid inimesi ning neid ei saa kuidagi süüdistada selles, et treenerid kunagi ebaeetilist taktikat peale surusid. Aga see selleks! Järgmisel korral oleme ise tugevamad, motiveeritumad ning siis pole vaja hambaid kiristada, et vale klubi võitis.

Hooag 2007 sai läbi, kuid 2008 on lähedal. Juba mai lõpus on EM Lätis Venstpilsis ning juuli keskel MM Tshehhi Vabariigis. Siiski saab tõsisem ettevalmistus veel oodata. Ei saa selle aasta probleeme vigastuste jms näol järgmisse aastasse kaasa võtta. Puhkus, füsioteraapia, alternatiivtreening! Kuid päris seisma ei tohi jääda ka praegu.

Kolleeg koondisest, Andreas Kraas, pidas reede õhtul tähtpäeva ning organiseeris o-treeningu öises Uniküla metsas. Öine orienteerumine on alati seiklus. Sel ööl oli aga rohkem mängus. Erkki Aadli oli pealinnast Lõuna-Eestisse sõitnud. Kaotada talle ei tohi, pärast ei jõua neid jutte ära kuulata. Paraku sel korral nii läks. Aku ei pidanud vastu ja lamp kustus, kuid selle taha ei saa pugeda. Aadlit peab võitma igal juhul!

Ühisstardist joostud trennis juhtisin ma veel pool kilomeetrit enne lõppu, KPs 21. Kuid siis hakkas juhtuma. Jooksin tagant kolmandast punktist peaaegu 180 kraadi vales suunas välja. Lamp ei põlenud ammu enam kirkalt, kuid üht-teist veel nägin. Üks lamp tuli vastu, tuvastasin Rain Eensaare, kes lähenes just kontrollpunktile, millest lahkusin. Ta polnud liiga lähedal, et mulle lihtsalt järgneda. Lootsin, et jõuan ilusti koju, enne kui Rain järgi jõuab või mu lamp päris ära kustub. Järgnev toimus nii:

1 - Jõuan tee peale, arvan, et olen sihi peal punktist 22 paremal. Jooksen teed pidi vasakule.
2 - See pole mingi siht, see ju keerab! Tagasi.
3 - Mingi lagendik, teeradade hargnemine. Kus ma olen? Lamp näitab mõned meetrid. Pilk kompassile. Ah siiin! *****. Jooksin punktist peaaegu 180 kraadi vales suunas! Panen umbropsu KP 22 suunas minema.
4 - Kus ma nüüd siis olen? Lageda ääres! No ei saa nii rallit sõita. Uue hooga eelviimase suunas minema! Kasutan abilampi, mis näitab väga viletsalt, kuid suur lamp on juba otsad andnud.
5 - Sihtide rist, olen vist punktist paremal. Küta vasakule!
6 - Hopsti, suure tee peal! Mida? Ah nii, et olin hoopis vasakul punktist. Selge. Jõuan KPsse.

Finishisse jõudsin kaheksa minutit pärast Raini, kes oli kiireim. Peaaegu uskumatu, et sellise vea suutsin teha. Aga omamoodi huvitav ja põnev see ööorienteerumine. Eriti veel ilma valguseta.



Kogu rada

Tänud Andreasele uue treeningaasta sündmusterohke alguse eest!!

Smålandskavlen

Foto Kalle Dalin. Pildil Olle.

Lõpptulemused

4. vahetuse ajad