MMi eeljooksudes sain 12. (tavarada) ja 8. (lühirada) koha. Kummalgi distantsil pääses finaali 15 esimest kõigist kolmest eeljooksust. St mina ka. Eestlastele olid nende distantside eeljooksud üldse väga edukad, sest tavarajal said jätkama kõik kuus ja lühirajal kuuest viies startinut. Harvanähtavalt väike kadu!

Neljal eelneval MMil on mu eeljooksude kohad olnud: 4. – 2. – 5. – 5. taval ja 6. – 5. – 7. – 6. lühil. Nende tulemuste järgi võiks arvata, et ma polegi tänavu MMiks õigesse vormi jõudnud. Usun kindlasti, et see nii ei ole. Viletsamad kohad tulenevad pigem viletsamatest sooritustest. Varem olen eeljooksud läbinud tehniliselt enam-vähem puhtalt. Kindla peale. Ukrainas aga olen jooksnud ebakindlalt, et mitte öelda hooletult.

Tavarajal tegin mitmeid teevalikuvigu. On üllatav, kui palju ma mõne variandiga kaotasin. Ilmselt on maastikutüüp ikka võõras, kuigi olime siin alles juulis laagris. Nt neljandasse punkti kartsin, et järsk uhteorg on väga halva joostavusega ja vältisin seda. Org oli väga hea põhjaga – kaotus etapi parimale umbes minut. Kümnendasse jooksin otse oru põhja, kuna pidasin seda võrdlemisi kergesti läbitavaks. See oli hirmus koht – kaotasin etapil parimale kaks minutit. Õige olnuks vasakult teerada pidi ja lõpus risti järsust mäest üles joosta. Kaheteistkümnendasse tegin just otsuse selle vea põhjal, vältisin lageda oru põhja ja jooksin suure ringi. See otsus maksis minuti. Teevalikuvead viitavad tavaliselt rabistamisele või kogemuste puudumisele. Ma vist ei osanud siin maastikul joostavust õigesti hinnata. Päris sellist, lagedat, kõrge heinaga platsi polnud ka treeningmaastike hulgas. Finaali maastik on eelinfo põhjal teistsugune, aga samuti väga, väga füüsiline. Vigadest õpitakse!

Lühiraja jaoks on ukrainlastel suurepärane maastik – väga väikeste kõrguste vahedega ning peitliku metsaga. Nähtavus on suures osas nii halb, et punktid on näha alles kümnekonna meetri pealt. Samas on suur osa reljeefist nö ujuv, ebakonkreetne. See on nagu hämaras jooksmine, et tihti on enda täpset asukohta määratleda väga raske. Ometigi on joosta võimalik küllaltki kiiresti, sest segavat risu on maapinnal vähe. Kokkuvõttes – väga sogane vesi. Vähemalt eeljooks oli selline.

Eeljooksus pidanuks kohe esimesse punkti jooksma vasakult kaduvat rada pidi. Jooksin otse ja kaotasin tihedas metsas aega, aga õnneks mitte kontakti kaardiga nagu väga paljud. Esimeste punktidega tehti ohtralt vigu. Kaardilugemisrütm oli hea, kuni püüdsin kinni poolaka ja hakkasin vigu tegema. Neljanda ja viiendaga 15 sekundit. Kuuendaga suur lugemisviga, aega läks juba minut. Kaheksandaga veel pool minutit. Lõpuks oli kaotus jooksu parimale pisut üle kahe minuti, mis näitab, et vähemalt tempo oli konkurentsivõimeline. Tervis oli parem kui eelneval päeval, aga hingamine polnud endiselt puhas. Võistlust saatsid mitmel korral kuskilt sisemusest tulev rögin ning köhahood. Aga see kõik on taandumas, olen ma kindel. Finaale köha ei sega.

Täna, teisipäeval on MMi avamine. Sinna ma ei lähe. Kiievis võimutseb hirmus palavus. Erkki Aadli marsib kiievlaste rõõmuhõisete saatel, kuna tema lühirada (finaal homme) ei jookse. Loodetavasti peab ta päikse käes vastu ja ei kuku küpselt nagu Marek Nõmm mullu Brasiilias CISMil.

Pildil on Martins Sirmais. Foto Timo Suppi.

Tavaraja eeljooks

Tulemused

Kaart

Lühiraja eeljooks

Tulemused