Vigastus on võtnud palju aega ja mul pole õigust oodata imesid. Siiski lootsin kevadvormist pisut enamat. Kaheksa kuud võistlemata, kuus kuud jooksmata. Poleks Tiomilat, poleks ma ilmselt siiani veel võistelnudki, aga terve talve olen lootnud, et just Tiomilal osaleda saaksin ja võistkonnas nö enda koha välja jookseksin. Tahan osaleda, sest see on võistlus, kus olen viimastel aastatel palju õppinud.

Nüüd on nädal numbriga 17 käes ja see tähendab, et juba eeloleva laupäeva õhtul Rootsi aja järgi kl 23 saab Eskilstunas alguse järjekordne Tiomila, kümne vahetusega teatejooks, mille võitja peaks selguma pühapäeva hommikul pisut pärast kella üheksat. Kahel viimasel aastal esindasin Rootsi klubi Leksands OK-d ja minu osaks jäi mõlemal korral eelviimane vahetus. Nii 2006. aasta 7. kui 2005. aasta 5. koht tulid väga põneva võistlusega. Tugevas konkurentsis on need väga head kohad. Ka sel korral on registreerunud üle 300 võistkonna.

Tänavusest hooajast jooksen Soome klubi Delta eest. Vaadates eelmise aasta tulemusi: Delta 11. Seega ei saa eesmärgid madalad olla. Meie jaoks on asi "lihtne" - esimesed üheksa meest peavad oma töö korraliklut ära tegema, edasi on kõik võimalik. Minule jääb üks "reavahetustest" enne otsustavat.

Pühapäeval jooksin tänavuse teise individuaalvõistluse. Taas Turu kandis, Paimios. Taas oli see Soome koondise katsevõistlus Põhjamaade MV-ks. Taas tugev stardinimekiri, GPS seljas ja kaamerad metsas. Ma ei jäänud viimaseks, kuigi ka see mind ei hirmutanuks. Halb pigem, et füüsiliselt oli täiesti null päev. Esimesse punkti oli umbes 50 m tõusu ja tundsin kohe, kuidas kannatamine algas. Lisaks torkas hingetorus terve raja väga valusasti (mingi tolm õhus?). Organism ei töötanud õigesti, komistasin tõusudel ja rägas lõputu arv kordi. Jõuetu esitus. Sellises seisus kannatas loomulikult ka orienteerumine - ma lihtsalt ei suutnud keskenduda piisavalt. Paar viga ja kaotust eksmaailmameister Ikosele viis ja pool minutit. Seda 33-minutisel rajal. Pal-ju. Mis seal ikka!

Vôistlus, Silja Rastit