Lähemalt 16. kohast

14.08.2005

MM-i individuaaldistantsid on läbi. Täna on veel kavas teatejooksud ja lõpetamine. Olen võtnud natuke aega, et lõppevat tiitlivõistlust analüüsida. Ma loobusin lühirajast, pannes kõik panused ühele kaardile. 16. koht tavarajalt polnud muidugi see, mille peale mängisin, aga ma ei kahetse oma valikut. Risk oli ju alati teada. Tagantjärele on näha, et siinne lühi olnuks maastikult mulle sobivam kui tava – küll mägine, aga lamedamad ja paremini joostavad tõusud kui taval. Samuti olnuks huvitav proovida sprinti, mis sel korral peeti mägisel ja sprindi kohta vägagi tihedas metsas. Aga radadest ju midagi enne võistlust teada pole - peale pikkuse, KP-de arvu ja tõusumeetrite summa -, nii et ette on sobivust peaaegu võimatu ennustada. Ja kuigi lühi võinuks arvatavasti sel aastal anda parema tulemuse kui tava, siis on raske väita, et tegin vale valiku.

Tavarada ise sai lühidalt järgneva lahenduse. Üheksanda kontrollpunktiga tegi shveitslane Marc Lauenstein umbes kaheminutise vea ja venelane Andrei Hramov püüdis ta kinni. Peagi liitus nendega ka kodumaal mäkkejooksudelgi kuulsust võitnud itaallane Michele Tavernaro ja füüsiliselt hirmtugev kolmik oli moodustunud. Nad arendasid sellist tempot, millele kellelgi midagi vastu panna polnud. Hramov tuli võimsa 1:37:22-ga maailmameistriks, Lauenstein sai 1:39:30-ga hõbeda. Tavernaro kustus viimasel kilomeetril, saades lõpuks kuuenda koha. Pidanuks itaallane shveitslase ja venelase lõhkumisele vastu, olnuks pronks tema – nii selgelt oli kolmiku tempo parem teiste, valdavalt üksi jooksnute omast. Pronks läks teist aastat järjest norralasele Holger Hott Johansenile. Ja kes teab, kui poleks rongi Hramov-Lauenstein-Tavernaro tekkinud, võinuks MM-tiitel rännata hoopis Norrasse. Kolm pead ja kolm tugevat jalapaari moodustasid sel korral nii kõva löögirusika, millele üksiküritajatel vastu hakata ei õnnestunud.

Olle jooks

Aeg 1:47:52 oli niisiis 16. kohta väärt. Kaotust võitjale tervelt 10:30, pronksimehele 5:43, 6. kohale 4:32 ning 10. kohale 1:39. Suurest kaotusest hoolimata oli see orienteerumistehniliselt õnnestunud jooks. Vaheajad näitavad selgelt, et ma polnud hetkekski medaliheitluses. Olin kiirematest stabiilselt pisut aeglasem ja võin ainult oletada miks. Ainukese konkreetse vea tegin esimese KP-ga, kui jooksin punkti kõrvalt mööda, aga ei märganud tähist kõrges alustaimestikus. Lisatiir oja kaldal võttis ilmselt umbes 45 sekundit. Edasi läks kõik tehniliselt väga hästi ja arvestades võistluse kestvust väärib see o-tehniline sooritus kindlasti hinnet 5. Kõik teevalikud, mis ma tegin, olid head ja kiired. Nendega ma aega ei kaotanud. Liigset tõusu vältsisin edukalt, samuti hoidsin nõlvaetappidel hästi kõrgust. Ma ei saa o-tehnika osas endale etteheiteid teha.

Taktikagi oli selleks päevaks hästi valitud ja saab samuti kõrge hinde. Käskisin endal rahulikult alustada, hoida tõusudel lühikest jooksusammu ja tihedat rütmi nii kaua kui võimalik, joosta tõuse lamedamatest kohtadest ja võimalusel radu mööda, mitte hoida tagasi laskumistel, võtta aega teevalikute tegemiseks, vältida rohelist triibutust ja hoida “hammastega kinni” igast kättevõidetud kõrgusjoonest. Kõik läks vastavalt plaanitule. Ma ei teinud taktikast lähtuvalt ühtegi viga.

Liigse vedelikukaotuse ärahoidmine õnnestus ka arvatavasti hästi, kuigi see on vägagi subjektiivne hinnang. Keeruline öelda, mis juhtunuks, kui oleks kuskil paar topsi rohkem või vähem joonud. Juua sai kuues kohas (algselt öeldud neljale lisati kaks: 15, 25, 35, 42, 60 ja 80% rajast) ja kõigis kohtades võtsin kaks kuni kolm topsi. Spordijooki ja vett vaheldumisi. Kuigi kraade oli 32, oli lämbe, õhuniiskus 70-80%, siis polnud kordagi tunnet, et olen päris-päris kuival. Loomulikult oli janu, sest vedelikukaotus oli suur – esimesest jooksusammust alates olin läbimärg. Füüsiliselt oli ju raske, aga ma olin selleks valmis, vähemalt “kupli all”.

Võitlusvaim oli MM-ile vääriline. Kui nii tohib öelda, siis on ainult üks võistlus aastas, kus on võimalik anda endast rohkem kui 100%. Mõistagi on see MM. Sel võistlusel veab füüsilise jõu lõppedes edasi tahtejõud. Mul ei olnud Jaapanis kindlasti tahtest puudus. Võitlusvaim ja nälg tulemuse järele – need olid omal kohal.

Füüsiline vorm. See on asi, mille üle finaali järel kõige rohkem olen mõelnud. Sest kui võistlus on nii tehniliselt, taktikaliselt kui psühholoogiliselt peaaegu ideaalne, aga kaotus konkurentidele, kellega võimed peaks olema võrdsed, on suur, saab põhjus olla vaid füüsilises vormis. Või siis milleski, mis vormile mõju avaldab. Kahel viimasel päeval enne finaali oli meeletult hea tunne. Jalad olid väga head (tänud siinkohal ka mu uuele abilisele Cefar Myo 4-le) ja minek oli kerge. Ma hakkasin juba uskuma, et olen jõudnud ilmselt elu parimasse vormi. Kas see tunne oli petlik? Äkki ma polnud võistlustempo jaoks veel kliima ja ajavahega kohanenud? Või olid mäed liiga järsud ja ma kaotasin puhtalt ronimisega? Mis saanuks siis, kui võistlus oleks peetud Euroopas? Sel tegelikult polegi enam erilist tähtsust, sest oli ju neli aastat teada, kus MM peetakse. Et siin on palav, mägine jne. Kui hea füüsiline vorm ikkagi on/oli, näen juba järgmistel võistlustel Euroopas: septembris Rootsi MV-l ja oktoobris MK-l Itaalias. Kui motivatsiooni pingutamiseks vähegi alles on, peaks suutma taset hoida, et neil võistlustel tulemust näidata. See oli esimene orienteerumise MM Aasias. Ja minule esimene tõeline võistlus Aasias. Loodetavasti läheb järgmisel korral paremini.

My name is Hramov, Andrei Hramov

Värske maailmameister on niisiis Andrei Hramov. Jadale Mårtensson, Thoresen, Valstad, Rostrup, Bührer, Valstad on noore, 25-aastase venelase nime kuidagi raske lisada. Aga just nimetatud o-maailma suurnimed järjestikku on viimase kümne aasta tavaraja maailmameistrid - kõik meistritiitli võitmise ajaks paljude muude tiitlitenigi jõudnud. Erinevalt Hramovist. Kuigi venelane oli mulluse MK-sarja kokkuvõttes teine, siis võib tema võitu ikkagi väikseks üllatuseks pidada.

Hramovi korralik jooksuvõime siledal maal on alati teada olnud ja ilmselt just seetõttu on ta siiani peamiselt edu nautinud sprintidel ja o-tehniliselt lihtsatel radadel. 8:05 kolmes kilomeetris on tugev aeg. Samuti on muljetavaldav tase Andrei pikkadel krossidel, kus ta läbib 35 km tempos 3:50 kilomeetrile. Sellise kvaliteedi jaoks peab ikka päris hea samm olema, mootor loomulikult ka. Minu võimed staadionil on tema omadest selgelt viletsamad, kuid raskema aluspõhjaga metsades, nt mõnel Skandinaavia maastikul, pole ma talle just tihti kaotanud. Mulluse MM-i tavarajal olin 12. Hramov 18. ja Lauenstein 20.

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (1)

Tagasi





olle (at) server.ee