Rahulik

06.08.2005

Nüüd on kaks päeva Jaapanis oldud ja siiani on aklimatiseerumine kulgenud normaalselt. Elamistingimused, söök ja kliima on sellised, nagu mul eelmisest reisist meeles. Seega suuri üllatusi pole. Oluline on lühikese ajaga võõra maastikutüübi iseärasused endale võimalikult hästi selgeks teha ning loota, et organismil kliima ja ajavahega harjumine edukalt läheks.

Lend Jaapanisse võttis umbes üheksa tundi. Igav ei hakanud, meeleolu hoidis ülal Hollywood ja lastekanalil oma lauludega esinenud Pelle Positiivi. Lugude Kuuhullu ja Krääk, Krääk! Tähpapukaija Buugiduu tekitatud emotsioonid ei vaja lähemat tutvustamist. Neli tundi und, mis ma lennu ajal kokku sain, aitas mul järgnenud päeval, sh mu tavalisel uneajal, suhteliselt edukalt silmad lahti hoida. See oli oluline, et kiiresti ajavahega kohaneda.

Hotell

Elame võistluskeskusest umbes paarikümneminutise autosõidu kaugusel ühes väikses hotellis Mikawaji järve ääres. Elamiskohta ümbritsevad mäed ja metsad, lähimast suurlinnast Nagoyast oleme enam kui tunni kaugusel. See on nö Japanese style hotell, mis tähendab minimalistlikult sisustatud tuba, harjumuspärasest teistsugust WC-d jms. Kõik kuus koondise meesliiget elavad ühes toas, magades põrandal madratsitel. Hetkeks tundus, et umbes tuhat krooni inimeselt ööpäeva kohta on selliste tingimuste kohta ahnelt küsitud, aga pärast vannitoa erinevate veemõnudega tutvumist ja esimest söögikorda võib öelda, et hind on tingimusi väärt. Arvestades, et oleme Jaapanis.

Elamistingimused avaldavad kindlasti kaudselt võistlustulemustele mõju ja praegu tundub, et kõik on hotelliga rahul. WC-s maas oleva augu kohale kükitamine tekitab meis küll erinevaid emotsioone, aga õnneks on allkorrusel üks tualettruum varustatud ka meile harjumuspärase WC-potiga.

Sport

Esimese treeningu tegime saabumispäeva õhtul, kui jooksime ülirahulikus tempos ümber Mikawaji järve. Ring, mis on umbes 14 km pikk, tõi elu kehasse tagasi. Hoolimata sellest, et hakkas juba pimedaks minema, oli õhk ebameeldivalt soe ja niiske. Higi jooksis lakkamatult, kuigi tempo ei läinud vist kordagi eriti alla viie minuti kilomeetrile.

Eile tegime esimese kaarditreeningu. Esmakogemus kinnitab seda, mida kõik meie siin varem treeninud sõbrad ja konkurendid rääkinud on: meeletult raske. Me loomulikult teadsime seda ja olime ennast raskusteks vaimselt valmis pannud, nagu ka karmi kliima jaoks, aga kuidagi teisiti on maastikku raske kirjeldada. Eilse treeningu tempo oli kolm-neli korda aeglasem sama pulsiga jooksust siledal teel.

Rääkisin eile päeval ka Kalle Daliniga ja kuulsin rootslaste mõne päeva tagusest treeningust, kus nad mõõtsid jooksjate kaalu enne ja pärast pooletunnise o-raja läbimist. Kalle puhul oli kaaluvahe 1,9 kg, kusjuures ta oli jooksu ajal joonud mõned topsid vett. Mõeldes tavarajale - üle 1,5 tunni võistlustempos, sh neli joogipunkti -, tuleb tõsiselt kaaluda joogi rajale kaasa võtmist. Nt väike voolikuga veepakk seljal võib osutuda vägagi tubliks abimeheks.

Teadus ja tehnika

Teadupoolest on Jaapanis kasutusel teistsugused pistikupesad. Nii et arvutite kasutamiseks tulnuks meil jätkata pingelisi otsinguid pistiku ülemineku leidmisel, kui võistkonnas ei oleks mäkaiverlikku taipu demonstreerinud “noort elektroonikut” Marek Nõmme. Järgnevaks ülesandeks on tal siia hotelli interneti tekitamine.

Lõpetuseks veel see täpsustus, et ajavahe Tartu ja Tsukude vahel on praegu kuus tundi, mitte seitse, nagu enne ekslikult kirjutasin. Labane. Tänane jutt sai peamiselt muust kui MM-ist. Ja see on hea. Sportliku vormiga paistab kõik korras olevat. Metsas nägin eile pikka ussi.

Pildil Marek bambuses.

Kaart

Kommenteeri:

Nimi


sisesta pildil olevad tähed


Loe kommentaare (5)

Tagasi





olle (at) server.ee